Portugal

Kogemusi Portugali koolidest

Põlva Roosi Kooli kaks õpetajat, Olesja Rämson ja allakirjutanu, viibisid septembri lõpus ja oktoobri alguses nädala Portugalis Albufeira linnas, et näha ja kogeda, kuidas toimetatakse seal erivajadusega õpilastega.

Tegemist on Erasmus+ projektiga „Iga laps on täht, aitame tal särada“, mille raames oleme külastanud Saksamaal Kehlis asuvaid koole ning jäänud on Itaalias Soveratos asuva kooli väisamine.

Projekti eesmärgiks on saada erinevate maade kogemusi tööks erivajadustega õpilastega. Põhihuviks on eelkõige vanema astme noortega töö ning lähenemine autistlike joontega õpilastele. Niisiis, kuidas koolis paremini vaimse erivajadusega noori ette valmistada edasiseks kutseõppeks, tööeluks või igapäevaseks hakkamasaamiseks? Mil viisil tehakse seda mujal maailmas?

Saksamaa ja Portugali koolides oli nii ühiseid kui ka erinevaid jooni.

Portugali Albufeiras olev kool ühendas kõiki seitset linnas toimetavat õppeasutust. Need olid erinevatele kooliastmetele mõeldud. Meie külastasime vanema ja keskmise astme kooli, eraldi on veel algkool ja lasteaed. Kõik need asuvad erinevates linnaosades. Vanemate astmete õpilased sõidavad igapäevaselt õppetööle ka näiteks 25 km kauguselt.

Koolis on rakendatud erivajadustega õpilaste integreerimise süsteem. Selleks on loodud erivajadustega õpilaste tugisüsteem, mis tegutseb ühtse juhtimise all.

Süsteemi aluseks on suurearvuline abipersonal, kes on saanud vastava koolituse.

Tunde külastades nägime, et näiteks 7.klassis oli lisaks tavaõpilastele ka erivajadusega poiss. Tema kõrval istus abiõpetaja, kes püüdis tundi andva õpetaja poolt antud materjali poisile selgitada ning jälgis ülesande täitmist.

Küsimise peale tuli välja, et poiss on vaid osades tundides koos klassiga ning enamus tunde toimub siiski eraldi üks-ühele õppena. Tunnis oli poiss väga vaikne, istus teistest eraldi ning tema tööleht oli väga lihtne, võrreldes tunni materjaliga. Meile tundus siiski, et kui ta klassist välja sai ning omaette õppesse suundus, muutus tema enesekindlus suuremaks ja isegi näoilme leebemaks.

Huvitav oli näha, et raskema vaimse puudega ning agressiivsemaid õpilasi oli küll klassidesse integreerida püütud, kuid nende õpe toimus valdaval osal ajast siiski erinevas majas.

Tegemist oli vanema astme noortega, kes õppisid meie mõistes toimetuleku õppekava alusel. Ühel noorel olid õpetaja sõnul lisaks tugevad autistlikud jooned. Personali sõnul tekivad poistel järsku agressiivsuse hood ning nende õpetamine on aastaid toimunud eraldi majas. Lisaks õpetajale on ruumis veel 2-3 tugiisikut, et kõigil turvaline oleks. Eestis on viimasel ajal riiklikul tasemel trükist ilmunud erinevat õppematerjali just toimetuleku õppekava silmas pidades. Albufeira koolis koostas või kohandas õpetaja ise töölehed, samuti kasutas võimalusel algklasside materjali.

Keskkooli osas, meie kooli mõistes lisa-aastal, õppisid noored lisaks turismi eriala. See on ka loomulik, sest Albufeira elabki suuremas osas turismist.

Õpilased peavad läbima praktikaid erinevates majutusasutustes. Praktikakohad otsib ja lepib kokku erialaõpetaja ise. Kui õpilased end ja oma praktikakohta tutvustasid, siis selgus, et enamus läbis seda kõrgema klassi hotellides.

Selles klassis õppis ka erivajadusega tütarlaps. Tema jaoks oli aga praktika majutusasutuses raske ning õpetaja leidis sobivama variandi. Tütarlaps tegi oma praktika linna lastehoius, kus pidi tegutsema 6-12 aastaste lastega. Kuna tegemist oli praktikaga, siis olid tal pidevalt olemas juhendajad. Noore enda sõnul meeldis talle nimetatud töö. Õpetaja arvates oli lastehoid sobiv praktikakoht sellele erivajadusega noorele. Kas ta ka tulevikus seal rakendust leiab, näitab aeg, oli õpetaja arvamus. Võrdluseks võib öelda, et ka Saksamaal tegid mõned noored praktikat just lasteaias, sealhulgas noormehedki.

Kogu meie vastuvõtt Albufeira koolides oli niivõrd sõbralik ja soe, et vahel tundus, nagu me polegi külalised, vaid juba ammused tuttavad, keda oodati.

Koole juhtiv direktor andis meile üle imeilusa raamatu Albufeirast ning linna märgi, üks neist oli eraldi Roosi koolile. Meie omalt poolt kinkisime Roosi Kooli õpilaste tehtud käejälgedega liniku, DVD-d Roosi koolist ning Eestist.

Kohe teisel õhtul peale saabumist toimuski direktsiooni vastuvõtt koolimajas ning pidulik õhtusöök koos direktori ja erivajadusega õpilastega tegeleva üksuse personaliga. Õhtu möödus mõnusas ookeaniäärses söögikohas sundimatu vestluse õhkkonnas. Õhtu naelaks meie jaoks kujunes asjaolu, et peale esimest ööd ei osanud me pimedas autojuhile-õpetajale, kes oli äsja Lissabonist Albufeirasse kolinud, oma hotelli asukohta juhatada ning ekslesime mõnda aega erinevatel teedel. Hommikuvalges saime aru, et õhtune söögikoht oli vaid umbes 500 meetri kaugusel meie öömajast.

Nädal möödus imekiiresti. Kõik päevad olid suviselt soojad ning täis meeldivaid kohtumisi. Portugali inimesed on soojad ja avatud. Nad räägivad meelsasti oma igapäevasest elust ning avaldavad arvamust, mis võiks nende riigis teisiti olla.

Projekti eesmärgi täitsime Portugalis täielikult. Nägime, kuidas on korraldatud erivajadustega õpilaste õpetamine, sealhulgas integreerimine. Nii Saksamaal kui ka Portugalis tuli nendes koolides välja asjaolu, et erivajadusega õpilane vajab enda kõrvale tavaklassis olles oma õpetajat. Vanemas astmes on integreerimine eriti problemaatiline, sest õppeained muutuvad järjest keerulisemaks ning erivajadusega õpilase jaoks on eakaaslastele õpetatav raskesti mõistetav. Rõõmsamad ja julgemad tundusid õpilased aga näiteks Saksamaal tavakoolis vahetundides küll koos olles, aga siiski eraldi oma klassis eripedagoogist õpetajaga õppides.

Võimalused ja vahendid on ka meie koolis sama head või mõnikord ka paremad kui külastatud koolides mujal maailmas. Ometi rikastab iga selline kogemus ning on, mida edasi anda oma kooli personalile.

Olgu öeldud, et Põlva Roosi Kool osaleb ka järgmises Erasmus+ koostöö projektis, mille koosseisus on veel 6 riiki. Nii et kogemuste kogumine ja jagamine jätkub täies hoos.

Anne Nukk

 

Erasmus+ projekt „Mini-ettevõtjad koolis“


Septembris 2015 kirjutati Põlva Roosi Kooli poolt alla uue rahvusvahelise projekti koostöö- ja rahastusleping. Projekt kannab nime „Mini –ettevõtjad koolis“.
Partnerriikideks Portugal, Türgi, Itaalia, Rumeenia, Saksamaa ja Eesti. Projekti kestvus sept 2015 – august 2017.
Eesmärgiks tutvustada üksteisele ettevõtlusõpet ja inglise keele õpet omas koolis. Koostöövormideks twinning ja õpetajate+õpilaste külastused partnerkoolidesse.
11. – 15. Aprillini olid Eestis külas haridustöötajad partnerriikidest: Portugalist, Türgist, Itaaliast, Rumeeniast ja Saksamaalt. Saksamaalt olid õpetajatega kaasas ka kaks õpilast HEV Meie portfoolio sisaldas ülevaadet, kuidas erivajadusega õpilased valmistavad mappe ning tegelevad aiandusega.
Külalistepäev Põlva Roosi Koolis algas õpilaste tervituskontserdiga, mis ei jätnud kedagi külmaks. Õpetaja Mart Vesteri juhendamisel viidi läbi ühine savitöö tund, kus valmistati savinööpe ja kiiremad said ka oma ideed savisse voolida. Lahkumisel viidi savitööd kaasa
Külalistele näitasime oma kooli: klassiruume, õpilaskodu, abiruume ja muidugi sai suure tähelepanu osaliseks meie kurgikasvatus: alguses imetlesime, siis koos noppisime ja lõikasime lauale.
Olulise osa päevast veetsime koos partnerite esitlusi vaadates. Väikestes videoklpippides nägime inglise keele õppimist lauldes, logode kujundamise konkurssi. Eriliselt uhke tunne oli, et reas tavakoolide õpilaste tegemistega oli ka meie kooli õpilase Mairo inglise keelega tutvumine. Ja hästi tegi meie poiss: värvipliiatsid ja värvid läksid täpselt kokku inglise keeles värvide nimetustega.
Tegelikult oli suurem osa esitlusest meie tööst aiandis, leivaküpsetuspraktikast meie oma koolis ja savinööpide valmistamisest
Põlva jäi külalistele meelde kui ilus roheline ja rahulik linnake. Jalutuskäigul läbi linna põigati sisse kirikusse ja kaubamajja ning nauditi parki ja jahedat päikesepaistet.
Ja pärast meeleolukat lõunat viis külaliste tee Maarja Külla. Aitäh vastu võtmast, Maarja Küla!
Külalised elasid Tartus ja nad olid vaimustuses. Viljandis külastasime Pärimusmuusika Aidas parmupilli töötuba. Parmupilli mängimine osutus aga päris keeruliseks. Toredam oli kuulata juhendaja mängu, kuigi päris lõpus hakkas juba meilgi midagi muusikalaadset pillist välja tulema.
Raba ilu ja võlu nautisime Soomaa Riisa rabas.
Väga meeleolukas oli Põllumajandusmuuseumi külastamine ning seal leivaküpsetamine. Igaüks valmistas ise leivakese ning ka võiteost saime osa.
Samuti pakkus huvi sepatöö nägemine.
Saksa õpilastele meeldis väga Ahhaa Keskus ning paljud õpetajadki lustisid mitu tundi selles majas.
Projekti lõpuõhtul esitas iga riik midagi rahvuslikku. Oli see siis lastelaul või tants või koguni rahvariiete tutvustus, kõik valmistas vaatajatele vaimustust.
Ees on ootamas sügisene Türgi ning talvine Rumeenia. Samuti ootavad oma järge Saksamaa ja Portugal

Anne Nukk
Põlva Roosi Kooli
Erasmus+ koordinaator